Estonian (Eesti)

news blog logo
news menu leftnews menu right

Kuhu minna ...

There are no events at this time
Cialis levitra viagra active ingredient viagra kaufen 4 stuck where to buy viagra in hcmc. What age do you have to be to buy viagra http://hot-world.de/infin/viagra-25-mg-online-bestellen/ herbal viagra for sale. Cialis name brand online levitra pro tabs viagra with prescription uk.
Italite lugu


Heldur Ital (1926–2011)
Meie suguvõsa on pärit Kuusalu kihelkonnast Kuusalu külast Võnsi talust. Mu isa, Hiiob-Emmanueli peres oli üheksa venda ja kaks õde. Isa oli tsaariajal Venemaal Vitebski kandis metsaülemaks. Ta tuli Eestisse tagasi peale Vabadussõda. Vanaisa oli olnud Hara kandi mees. Hiiob-Emmanuel abiellus 1912. aastal Aliide-Amaliega (neiuna Lodu), kes oli vallaslaps. Aliide elas Kiius teomeestemajas Vana-Narva maantee ja Veski tänava nurgal. Kuna isa oli Venemaal tööl olnud, siis oskas ta hästi vene keelt. Ta oli lõpetanud Uuri ministeeriumikooli ja oli Kiiu vallas mitmes ametis, sh abivallavanem.

 

Kui pärast Vabadussõja lõppu hakati mõisamaadest talusid tegema, siis sai isa koha, kus oli 27 hektarit maad. Koha nimi oli Adula ja see oli Kiiu külas. Talus oli seitse hektarit põldu. Eesti Vabariigi lõpus oli talus kaks hobust ja kuus lehma, lisaks mullikaid. Adula talumaja oli pool mõisa teomeestemajast. Kui talusid hakati moodustama, võeti need majad lahti ja viidi elamiseks talukohtadele. Adulasse viidud teomaja teine pool – Luugi talu – asub Kuusalus ringtee ääres.

 

Hiiob-Emmanueli peres oli seitse last, neli poissi ja kolm tüdrukut. Nii mina kui õde Urve käisime mõlemad Kiiu koolis. Lõpetasin seal kuus klassi ja Urve seitse klassi. Kooli läksin 1934. ja Urve 1938. aastal.

 

Seitsmes klass lisati nõukogude ajal pärast sõja lõppu ja Urve läks siis uuesti kooli ning oli ühe aasta lisaks. Urve lõpetas Kiiu kooli 1947. aastal. Kooli lõpupildi järgi otsustades oli tal klassis 23 last. Koolis käisime jala, vahel viis isa ka hobusega. Kooli oli neli kilomeetrit minna. Internaadis ööbisime harva. Koolitee viis Kiiu torni eest läbi ja siis edasi praeguste korrusmajade juurest kuni Salmistu tee ääres olnud küünini. See oli tähtis tee, suurem osa liiklusest käis sealtkaudu. Kooli direktoriks oli Gustav Leht. Vali ja korda armastav mees oli. Pärast Teist maailmasõda põgenes ta Rootsi. Õpetajatest mäletan veel Kalle Tarni ema, kes siis kandis nime Mölder. Tema tegi koolis laulukoori. Veel mäletan, et koolis oli näitering. Peale Gustav Lehte olid direktoriteks Tõnis Pere ja Salme Kotkas. Koolis oli lapsi kokku üle saja. Kool oli kahes majas: koolimajas ja vanas vallamajas, mis paiknes teisel pool Salmistu teed. Vanas vallamajas oli kaks klassituba. Koolis elektrit polnud, oli gaasilamp, õppisime ka tattnina (petroolilambi) valgel.

 

Lapsena tuli palju tööd teha. Suviti käisin 3–4 aastat karjas. Hommikul kell viis tuli olla teises peres, tavaliselt Porul karjas. Poru oli tegelikult omaniku nimi, talukoha õige nimi oli Suurekivi, see asus Kiiu külas. Lapsena käisin vahel harva ka Tallinnas. See oli siis, kui isa läks turule ja võttis mind kaasa. Õhtul hakkasime hobusega minema ja hommikuks olime kohal. Turul käis isa talukaupa müümas.

 

Pärast sõda tegin talutöid ja käisin metskonnas tööl. Oma tulevase naise Ilmaga tutvusin Andineemes, kus Ilma Pärna talus elas. Mul oli Andineemes sugulasi, kellel sai vahel külas käidud, siis seal kohtusimegi. 1950. aastal sündis meil poeg Sulev. Kui Sulev oli kahe-aastane, kolisime perega elama Joaveskile. Seal oli üks tühi maja, mille elanikud olid küüditatud Siberisse ja sinna me elama asusimegi. Tööl käisin Joaveski puupapivabrikus.

 

Joaveskil olime neli aastat, siis tulid majaomanikud Siberist tagasi ja minu pere kolis Valgejõele. Käisin seal metskonnas tööl, elamiseks oli väike maja. Pidasime lehma. Kui minu isa ja ema jäid väetiks ja ei saanud enam kohapidamisega hästi hakkama, kolisime 1966. aastal Adulale tagasi. Mina ja Ilma olime mõlemad Kuusalu kolhoosis põllutöölised. Töötasin sageli koos loomaarstidega, kelleks algul oli Alfred Plaan, siis Tiit Männiste ja hiljem Urmas Kirtsi.

 

Urve Niilson (Ithal, snd 1930)
Hakkasin pärast kooli tööle Kiiu sides. See oli ametlikult Valkla sidejaoskond, kuid paiknes Kiius. See oli 1947. aastal. Side paiknes siis meierei põhjapoolses otsas poolkeldrikorrusel. Sides töötamist polnud ma kusagil õppinud. Sorteerida tuli posti ja teha muid vajalikke töid. Post toodi Kiidu Raasikult, postiljoniks oli Kuuse Anette. 1950ndate algul paiknes sidejaoskond Kiiu mõisas. Sellel ajal oli seal ka MTJ – masina-traktorijaam. Ka 1920ndatel ja 1930ndatel oli side Kiiu mõisas ja kandis nime Kuusalu postijaam. 1930ndate lõpus toodi posti Tallinna-Leesi bussiga ja vallasekretär käis bussil vastas posti toomas.

 

1949. aastal läksin tööle Kiiu meiereisse ja olin võimeistri abi. Võimeister oli Albert Kivi, kes olla varasemas elus pidanud rongijuhiametit. Alberti naine oli Tallinnas juuksuriks. Või tarbeks koguti piima Kodasoo, Loo ja Kahala piimapunktides. Iga päev tegime vähemalt kümme suurt kasti võid, igas kastis oli 24–25 ühekilost pakki. Meierei juhataja oli Evald Küüts. Evald oli tore ja aus mees, oma tarbeks ei võtnud meiereist midagi. Ta kasutas küll ära igapäevase või niinimetatud „proovipaki”, kuid piima käis ostmas Marie Aasmäe käest, keda kutsuti Veski-Manniks. Küüts oleks sobinud hästi kirikuõpetajaks, sest ta rääkis ja laulis hästi. Tööpäev meiereis algas hommikul kell viis ja kestis kuni kella üheni päeval. Olin meiereis tööl ainult kolm kuud. Kauem ei saanud olla, kuna kõik haavad, mis kätele tekkisid, läksid millegipärast kohe mädanema.

 

1950. aastal läksin uuesti sidesse tööle. See paiknes Vana-Narva maantee ääres endises poemajas. Sidest tulin veel korraks ära 1955. aastal ja lõplikult 1962. aastal, kui abiellusin Endel Niilsoniga. Tundsin Endlit juba varemalt, kuid vahepeal oli ta abielus teise naisega ja elas hoopiski Saaremaal. Ta tuli Kiidu tagasi ja oli kolhoosis bussijuht. Ta ise ehitas endale bussi ja tegi siis sellega ekskursioone Krimmi ja mujale. Pärast abiellumist kolisin Endli juurde Kiidu Veski tänavale elama. See maja oli siis juba katuse all ja elamiskõlbulik. Meil sündisid kaks last: Jaanus 1962 ja Tiina 1966.

 

1970ndatel hakkasin kolhoosis tallimeheks. Võtsin selle ameti üle oma vennalt Elmarilt. Tallimeheametit pidasin kuni kolhoosi lõpuni 1993. aastal.

 

Kodus Kiius oli meil abikaasa Endliga kolm pikka kasvuhoonet, nii kakskümmend meetrit pikad. Kasvatasime roose. Rooside müügist saadud rahast ehitasime majale abihooned. Endel oli korraks ka Loksa kolhoosis aiandi juhataja, Arrak Kusti oli seal esimees ja agronoomiks oli Valk. Roosid läksid müüki Tallinnas Loksa kolhoosi aiandi kaupluste kaudu. Meil olid „Mercedese“ roosid – punased ja madalad. Meie roosid läksid hästi kaubaks, sest nad seisid kaua värsked. Kasvatasime ka begooniaid. Põlvili maas istutasin, madal kasvuhoone oli.

 

Heldur Ital:
Kiiu vallavalitsus kolis Salmistu tee äärsest vallamajast Kiiu mõisa 1929. aastal. Mõisas olid ka vallakirjutaja, vallasekretäri ja vallakasaka korterid.

 

Mõisas on vanast ajast säilinud sisetrepp ja kamin koridoris. Kaminasse tehti vahel tuld ja jahimehed armastasid seal pärast jahti juttu puhuda. Valla esikust, seal kus on sisetrepp, läksid uksed kahele poole ruumidesse. Seda ust trepi all, kus praegu käiakse, ei olnud. Paremale poole ustest minnes sattus vallaruumidesse. See oli suur kahe poolega uks, millest ainult üks pool käiski lahti. Vasemal pool oli vallasekretäri korter. Eesti aja lõpus, 1939. aastal, oli vallasekretäriks Alma Hiob. Vallakasaka korter oli hoone lõunapoolses küljes, üsna hoone keskel. Maja läänepoolses otsas oli vallakirjutaja elamine. Vallakirjutaja oli Eesti aja lõpus Voldemar Luide, tal oli kaks lehma ja hobune. Kartser oli olnud maja idapoolses otsas, seal kus on mõisal väljaehitus. Vallavanemaks oli Eesti aja lõpus olnud Muru Tõnumardi talust Kuusalu külast, Saksa ajal oli vallavanemaks Valter Lipsmäe. Külades olid ka külavanemad, kes pidid kasaka poolt toodud käsu mööda talusid laiali viima. Minu isa oli 1930ndate lõpus abivallavanem, ka täitis ta vahepeal külavanema kohustusi. Vallasekretär jagas vallas posti, tal oli akna all selle jaoks umbes kolmekümne sahtliga riiul. Vallavalitsus oli mõisas kuni sakslaste tulekuni 1941. aastal, siis viidi see tagasi Allika tee äärde vanasse vallamajja ja mõisas elasid Saksa sõdurid. Pärast sõda oli mõisas Vene sõjavägi. Need olid selleks, et ahjusid kütta, saaginud katusepennisid. Vene sõjavägi oli ka Allika külas vanas vallamajas sees. Ohvitserid elasid mööda küla taludes. Mõisas olid lihtsõdurid, nad elasid seal paar aastat. Pärast sõjaväe mõisast lahkumist seadsid end seal sisse geoloogid. Mõisa teisel korrusel olid külarahva korterid.

 

Urve Niilson:
Metsas olid taludel heinalaod. Meiereinaised tassisid 1941. aastal venelaste eest oma serviisid metsa heinaladudesse peitu. Kui sakslane tuli, hakati siis korvidega neid toiduriistasid tagasi tooma. Siit tuli jutt, et naised viivad metsavendadele süüa. Sakslane tuli meile, istus aknalaual. Minu vennanaine Aliide oskas saksa keelt, sest oli elanud Saksamaal ja seletas talle, et naised toovad hoopis toiduriistu tagasi. Sakslane jäi uskuma.

 

Heldur Ital:
Mõisa ees muruplatsil sai lapsena suviti palli mängitud. Seda lubati teha alles siis, kui hein oli platsilt tehtud. Mõisa idapoolses küljes paiknes eraldi majas saun ja selle ees oli kaev. Seal olla olnud ka karjaköök, sest vallaametnikud pidasid loomi. Mõisa peahoonest ida pool oli mõisaaed, seal sauna taga sai käidud vahel tikreid söömas. Mõisa õunapuuaed paiknes mõisa taga platsil, seal kus nõukogude aja alguses olid Lenini ja Stalini kujud.

 

Mõisa park oli toona palju suurem, sest uus tee ehitati ju otse läbi pargi. Pargis oli 1930ndatel kolm tiiki. Mõisa peahoonest lõuna poole jäid mõisa karjamaad. Kiiu mõisas olla olnud 70 lüpsilehma. Karjahoov jäi mõisa peahoonest ida poole, sellel kohal on praegu Kiiu baari parkla. Omaaegsest karjatänavast on veel pisut säilinud Makarovi maja (endise käsimeierei) ja uue maantee vahel. Omaaegsetest hobusetallidest pole midagi järele jäänud, need olid mõisa peahoonest idas, kohal kus varem paiknesid puukuurid ja nüüd on parkla. Mõisa tallide katuse vajutas sisse lumi talvel 1923/24.

 

Mõisa viinavabrik oli Kiiu oja ääres, seal kus hiljem paiknes meierei, mõisa peahoonest põhja suunas. Seal kõrval oli ka nuumpullide laut. Mõisa läänepoolses otsas, seal kus on kelder ja kõrval Makarovi maja, oli vanasti käsimeierei. Eelmise sajandi kolmekümnendatel seal meiereid enam polnud. Seal elas üks Keskküla-nimeline inimene. Maja oli palju väiksem kui praegu, ainult tuba ja köök olid.

 

Minu noorpõlves oli meierei Kiiu oja ääres, seal kus varem oli paiknenud mõisa viinaköök.

 

Kiius olid teomeestemajad mõisaajal paiknenud Narva maantee ääres, hilisema Kiiu sidejaoskonna taga, samuti oli neid olnud niinimetatud kaalumaja teeristil. Sealsamas on mingil ajal paiknenud ka valla vaestemaja, sellele viitab „Vaestemaja“ kinnistu nimi. Üks teomeestemaja tüüpi maja oli ka Kiiu mõisa pargis oja ääres. Selles kohas on praegugi näha vundament. Kiiu sidejaoskonna majas oli varemalt olnud pood ja veel enne seda on samal kohal olnud 1880ndatel kõrts.

 

Pikk hoone mõisa peahoonest lääne pool oli mõisa ajal ait ja viljakuivati. 1950ndate alguses olid seal masina-traktorijaama töökojad. MTJi kontor paiknes ise Kooli talus (Laarel), vahepeal ka mõisa peahoones. 1950ndate lõpus paiknes MTJi kontor Kuusalu alevikus, aadressiga Keskväljak 8. Kolhoosiajal olid selles aidas tehase Estron ladu ja kolhoosi klaasitöökoda.

 

Mõisal oli mitmeid rehealuseid. Hiljem olid nad talude kasutuses ja omanduses. Rehealustest tean nimetada Loo-Rehe (Veski tn 7), Puumetsa (Kiiu baari parkla juures, saanud nime ilmselt Jõe talu omaniku järgi) ja Pudru küüni (Kiiust väljasõidul, enne ringteed). Pudru küün sai endale nime ingerlase Putrulaineni nime järgi, kes ilmus siia kanti pärast sõda ja abiellus Agnes Repnauga, kelle isale talukoht ja küün olid kuulunud.

 

Veski oli mõisalt ära ostnud üks Torist tulnud mees. Veski töötas kaua aega, põles maha kolhoosiajal. Tuli läks lahti mootoriruumist, seal oli pikk rihm, mis vedas veskit ringi, rihm vedaski tule veskisse ja nii ta põlema läks. Eesti ajal käis seal veskil palju rahvast.

 

Kiiu torni mäletan lapsena, et oli lagunenud ja sealt sai kooliajal vahel tüdrukuid hirmutatud. Läksime sõpradega enne kooli kohale, peitsime end torni, valge lina ümber ja tegime tüdrukutele kolli. Tornil oli mingi katusejupp ka peal, vahepeal oli ka ilma katuseta. Torn oli seest tühi, mõisaajal oli seal olnud sepikoda, sepapakk oli seal veel sees. Ka Vene aja alguses olid tornis sepad. Kolhoosiajal olid tornis loomad, inimesed kes elasid mõisas, pidasid seal loomi.

 

Kiiu pood oli 1930ndatel Narva maantee ääres, seal kus hiljem paiknes sidekontor. Kiiu kaupmeest mäletan hästi ja tema kohtulugu. Oli tore mees, andis kauplusest võlga ja lastele kommi, perekonnanimi oli tal Englas. Sõjaajal see pood ei töötanud. Pärast sõda vahetas pood omanikku. Uus kaupmees oli rahadega mees, ehitas poe suuremaks. Pärast pandi ta veel kinni. Seejärel tuli sinna kolhoosikontor. Pood kolis Kiiu mõisa. 1930ndate lõpus oli Kiius veel ka teine pood, see asus meierei keldris, põhjapoolses otsas, kus hiljem asus meiereikontor. Poodide vahel oli pahandusi, nii olla meierei kaupluse pidajad kaevanud kaupmees Englase peale. Oli olnud midagi hindadega valesti. Englas mõisteti seepeale paariks aastaks kinni.

 

Venelased tulid Eestisse 1939. aastal, hirm oli mul nahavahel küll, kui nad tulid piki Narva maanteed. Ma ise nägin neid täimütsisid, tulid masin-masina küljes kinni, GAZ AA autod olid. Olime poistega kiviaia taga peidus ja vaatasime pealt. Meie kandis baase polnud ja elu läks vanamoodi edasi.

 

Lauritsapäev oli Kuusalu kandis suur pidu. Kirikuõpetaja pidas kõnet, oli ka teisi kõnemehi, tehti näitemängu, laulsid koorid ja olid võistlused. Algul oli rongkäik, algas see Kuusalu rahvamaja eest ja lõppes Kordejaani platsil. Kirikuõpetaja läks rongkäigus kõige ees. Siis tuli orkester ja seejärel ratsakaitseliitlased, Roosileht oli nende pealiku nimi. Seejärel jalgsi marssides kaitseliitlased ning naiskodukaitse, noorkotkad ja kodutütred. Pärast marssimist sai laadal käia ja midagi osta, saia või tikreid või miskit muud. Õhtul oli Kuusalu rahvamajas pidu, maanaisteselts tegi süüa, anti suppi.

 

Urve Niilson:
Lauritsapäeva peeti Kordejaanil. Seal olid ratsavõistlused. Minu vend Elmar Ithal käis üle tõkete hüppamas. Hästi hüppas. Bruno oli hobuse nimi. Rahva ees läks hobune kole närvi. Ka Valter Külamaa käis oma hobusega seal hüppamas. Lauritsapäeval toimusid jooksuvõistlused. Kordejaanil oli kõlakoda, seal lauldi. Rahvast käis palju koos. Oli laat ja müüdi igasuguseid asju, päevapiltnikud tegid fotosid. Tallinnast tulid inimesed jalgsi kohale. Teeäär oli saiamüüjaid täis. Lauritsapäevale mindi kogu perega, mõni jäi koju loomi talitama. Oli suur kihelkonnapidu.

 

Pritsumeestel oli Kuusalus eraldi suur pidu, see ei olnud lauritsapäeval. Pritsumehi kamandas Sõgel. Kiius olid pritsumeeste riistad Puumetsa küünis. Kiiu pritsumeeste pealik viidi 1941 Siberisse. Vabariigi-aastapäeval peeti suusavõistlusi. Võistlus oli Tallinnast suuskadega Valkla Vabadussõja mälestuskivi juurde ja tagasi Tallinna. Rahvast oli olnud palju vaatamas. Noorena sai pidudes käia ikka Kuusalu rahvamajas. Peol viinavõtmist ikka oli, aga vähe. Politsei oli liikumas kogu aeg. Kuusalus oli ka oma konstaabel. Tal oli oma maja Kuusalus, viimane konstaabel oli Karma-nimeline. Kuusalus platsi peal oli teemaja, salakõrts peaaegu. Viinapudelid olid neil peidetud kiviaeda, sealt müüdi soovijatele.

 

Kuusalu alevik oli 20. sajandi alguses üsna majadest tühi. Oli kirikumõis, rahvamaja ja karskusseltsimaja ning Nõmme kõrts. Veel oli vana ambulants-arstimaja ja apteek oli ka olemas, vahepeal oli lepavõsa (kiriku lepik), maju polnud. 1930ndatel oli Italitel Kuusalus kolm maja. Kõik nad paiknesid keskväljaku ümber. Need majaomanikud olid minu onud. Üks onudest oli Max Osvald Ital. Maxil oli tragi naine, väga kõva kauplema. Oli andekas inimene, oskas ka süüa teha hästi. Kui mindi Maxile külla, pandi toit alati lauale. Tal oli Kuusalus toiduainete- ja riidepood (Keskväljak 6). Samas majas oli nõukogude ajal külanõukogu, aga ka raamatukogu ja rauapood. Maxil oli poeg Endel, kes 1941. aastal läks venelaste eest metsa. Selle eest lasid venelased ta samal aastal maha. Temaga koos olid olnud veel Valter Kuusk ja Endel Kaljussaar. Nad olid ennast varjanud Mäepea külas koopas ja sealt nad kinni võeti. Mahalaskmine oli toimunud Kodasoo mõisas. Nii Endel Ital, Valter Kuusk kui Endel Kaljussaar on maetud kõik ühte hauda Itali hauaplatsil Kuusalu kalmistul.

 

Keskväljakul asus ka Adam Mikhael Itali maja (Keskkväljak 8). Adamil oli meie kandis ühena esimestest auto, see oli veoauto. Ka Adam oli kaupmees. Kolmas vend, kellel Kuusalu keskväljakul oli maja (Keskväljak 12), oli Juhan Ital. Juhan oli rätsep. Juhani naine olnud väga isepäine ja kange iseloomuga.

 

Esimese auto meie kanti hankis Kiiu mees Adam Tamm, Juhan Aasmäe isa. See oli 1930ndatel ja see oli veoauto. Ta tuli siia elama ja abiellus naismeieriga, keda hüüti Meieri- või Veski-Manniks. Teine veoauto meie kandis oli Kuusalus, selle omanikuks oli Voldemar Brande.

 

Heldur Ital:
Kiiu kandist 1941. palju ei küüditatud – kolm peret. Küüditati Paali-Jaanilt ja Kiiu keskelt Repnau, sealt kus on Pudru küün. Repnau võttis endale hiljem nimeks Rahe. Oli olnud Vabadussõjas käinud mees. Kiiust viidi veel ära vallakirjutaja Malm. 1949. aasta küüditamisega viidi ära Sitsi Hilda. Tal oli neli väikest last. Kõrvaltalust viidi Susanna Teinberg.

 

Urve Niilson:
1949. aastal asutati Kiiu kolhoos, selle kontor oli Oja talus, seal elas Veeda Külamaa vend. Asutamiskoosolek oli Sitsil, sest Sitsid olid ära küüditatud. Mind valiti koosolekut protokollima. Kolhoosiesimeheks sai Veeda Külamaa.

 

Pärast sõda oli Kiius koonduslaager. Sõjavangid elasid barakkides, oli 5–6 barakki. Traataeda ümber polnud, oskustöölised said vabalt liikuda. Vangid ehitasid uut maanteed. Rihumäel oli paemurd, seal nad tagusid kive. Olid väga head spetsialistid, tegid käsitööna väga ilusaid hõbesõrmuseid. Varem olid nad olnud Maardus, seal oli vange palju surnud. Siin olid nad vabakäigul ja taludes anti süüa. Üks vang oli olnud Kodasoo krahvi järeltulija. Vangid läksid ära 1950ndate algul.

 

Heldur Itali mälestused kirjutas üles Urmas Kirtsi 2010. aasta jaanuaris Adula talus Kiius.

Urve Niilsoni mälestused kirjutas üles Urmas Kirtsi 2011. aasta kevadel Veski tänaval Kiius.







Powered by Joomla!. Designed by: Joomla Theme, postgresql sequence. Valid XHTML and CSS.